Peale igat mõõna tuleb tõus!

Heiiiiiiiiiiiii
Neljapäev. Aikas esitasin oma powerpointi ettekande, suht hästi läks, ma arvan. Kokanduses meie creme brülee polnud valmis ja me vaatasime filmi munadest. Inkas oli töö, mis läks enam-vähem, ma loodan! Team spordis jätkasin traditsiooni koba olemises, aga seekord võimlas(pesapall sisetingimustes koos tennisereketiga;D). Healt&wellnessis pidin oma iga neljapäevasest artiklist rääkima, aga see oli kohutav, sest ma rääkisin kõik ära, mul oli paberi peal märkmed..ja siis kui ma pea lehelt tõstsin oli mu esimene lause, I know that only I understood this text...või midagi sellist ja siis oli naerupaus, mille ajal ma tegin mõttes rahustavat hingamist noh ;D Skulptuuris alustasin oma teise vaasi värvimist (roosaks ;D).Kodus jätkus elu põnevalt. Jõudsin toas vb 15 minti olla, kui ema tuli tuppa, mitte kõige paremas tujus ja ütles, et nüüd läheme puid riita panema. Okeii, ma teadsin ju, et iga päev

peale kooli peab aitama, ma aitangi, ausalt. Aga see hääletoon polnud just kõige sõbralikum. Aga action jätkus. Õues algas jutlus..Nüüd on kuu aega teil siin oldud ja asjalood muutuvad. Siiamaani on teil liiga lihtne elu olnud ja mind ei huvita, et teile see töö ei meeldi...olime mõlemad eduga vait..ja siis oli küsimus, miks te vaikite? Siis ma ei suutnud enam oma suud kinni hoida ja hakkasin rahulikult seletama, et vahepeal on parem vaikida. Ja siis seletasin, et me küsime igapäev peale kooli, mida teha tuleb ja teeme kõik, mida sa ütled. Tuppa minnes, teeme ise söögi või aitame sinul teha. Me kattame laua, me koristame laua. Me mängime poistega, kui nad vähegi ütlevad. Me koristame oma tubasid, me koristame pmts. iga päev kööki. Me aitame koristada elutuba. Ta väitis, et me oleme laisad. Noo, ma ei tea. Me pole mingid perfect inimesed, aga me teeme kõik, mida me suudame. Ning õhtuti vaatame perega telekat, mis sest, et mul oleks täiega seda aega õppimiseks vaja kulutada, aga ma olen alati õppimiseks aja ohverdanud oma uneajast, mis on mulle väga kallis. Aga jah, draamade rohke päev. Ja siis ta rääkis veel midagi, mida ma täpselt ei mäleta, aga ta rääkis väga alandaval toonil ja kui ta küsis, kas te mõistate, siis ma ütlesin, et ma mõistsin, mida sa ütlesid, aga ma ei mõista, miks sa meiega nii räägid. Vastuseks sain, et te aru saaks. Pärast 2 või enama tunnist tööelamust, tahtsid veel poisid ja naabripliks fooballi mängida, kuigi mu selg oli mega läbi ja üldse olime täiega vässid, suutsime 2 tundi veel jalkat mängida. Good girls ;D Jaa see pole veel kõik, eelmisel õhtul oli juttu meie vannitoa pesemisest, meil tuli veel see ka ette võtta ja siis koristasime juba tube ka. Ja pärast seda ma lihtsalt vajusin voodisse koos jubeda peavaluga, mis mind pool ööd piinas, aga õnneks ma olin tark ja võtsin eestist rohtu kaasa. 5 paiku jäi valu järgi ja sain 2 tundi korralikult magada. Korraks mõtlesin, et peaks koju jääma, aga siis mõtlesin, et mul on veel terve nv koos temaga veeta, parem lähen kooli. Reede. Aikas olime arvuti klassis ja kogu klass, va vahetusõpilased, pidid mingit testi tegema. Mina proovisin maili või orksi saada, aga kooliarvutiga ei saa. Blogis saan ka ainult lugeda, kommenteerida ega sisse logida ei saa..Ja siis aitasin niisama Edul powepointiks materjale(ma kunagi ei mäleta, kas see on i või j-ga) otsida, tegelikult tal pidi see juba tänaseks valmis olema, aga hostema ei lubanud netti, pmts, kui oleks öelnud, et kooliks, siis ta oleks pidanud lubama, aga me olime nii laibad ka õhtuks. Aga mu peavalu piinas mind ikka edasi. Edu arvas, et ma peaks arsti juurde minema, aga mingi järjekordne paber, take it easy, ei aita mind ja ma ei tahtnud, et arst koju helistaks. Kokanduses sõime creme brüleed, tegime veel enne karamelli katte ka peale, aga mulle meeldib ilma rohkem ;D Aga super hea oli...Aaa, seda ka, et ..õpetajal oli mingi creme brülee pulber või midagi üle ja siis ta kirjutas kõigi nimed ja keegi tõmbas loosi ja mina võitsin selle endale...:)Inkas õppisime määrsõnu ja midagi, mille nimi mul meelde ei tule ja mu inka vihik on koolis. Team spordis pesapall, seekord õues. Lõunaajal mu peavalu läks veel hullemaks ja siis sõin ainult viinamarju ja health&wellnessi õps istus mulle kõrvale ja hakkas uurima, mis mul viga on, päris paljud õpilased küsisid, kas ma olen kurb, sest mu peavalu ei lasknud mul ju normaalne olla. Aga see oli väga armas. Pärast jõhkrat söömist läksime õue, kus Ethan üritas meile, okeii, ma ei mäleta selle mängu nime eesti keeles, ainult inka hääldust...aga teate küll, see väikse palliga kõksimine. Appi, ma ei suuda selle nime meenutada. Health&wellnessis mängisime tennist. Skulptuuris värvisin oma roosa vaasi südamed valgeks ja täitsin mingi lehe, kuni mu peavalu oli liiga hull ja ma küsisin passi arsti juurde minekuks, klassivend kirjutas mulle ja õpetaja pani allkirja asemele savi pleki näpuga;D Arsti polnud, oli keegi asendaja, väga tore naine. Aga ta ei saanud mulle rohtu anda, kuna sheree polnud mingit paberit täitnud, et mulle võib anda..ja siis ta helistas talle, et küsida, kas ta võib mulle rohtu anda...ma tegelikult üldse ei tahtnud, et ta helistaks, aga kuna mu pea ja silmad arvasid teisiti, siis lasin tal helistada, kui see asendus arst, ma ei tea, kuidas teda nimetada, ta polnud õde ka...igatahes ta nägu oli väga ehmatunud, kui ta shereega rääkis ja kõne lõpus ta küsis mult, kas sa pead terve aasta koos selle naisega elama. Mu hostema ei lubanud mulle rohtu ju anda. Ta oli öelnud, et ma pean puhkama ja midagi veel, aga ma ei tea mida. See oli vist hetk, kui mu respect tema vastu väga langes. Koju jõudes avastasime, et maja uksed on kinni, ;d aga kuna ma tundsin end nii halvasti, siis lihtsalt vajusin trepile. Edu ütles ainult. et ta tahaks riideid vahetada ja siis appi minna, aga minu ainus mõte oli rohi ja voodi. Õnneks varsti tuli sheree ja tegi ukse lahti, õigemini üks uks oli lahti, see, mis alati kinni on;D Ja siis ma lihtsalt pidin küsima, miks arst mulle rohtu ei võinud anda ja vastuseks sain, mis sa ei jõua siis 15 minti koolipäevalõpust ära kannatada, et kodus rohtu võtta. Sa jääd ju tunnis maha. Ja ma ütlesin lihtsalt, et kui ka 5 minti on tohutult pikk aeg, kui sa end hästi ei tunne. Edasi läks jutt töö tegemisele, aga ma küsisin, kas ma võin magama minna, jess. Sain loa!;) Ja ma läksin magama. Ärkasin vist 7, kui Edu lõpetas puudega. Siis läksime üles sööma, söödud tulime alla, rääkisime veel minu toas juttu ja jäime mõlemad mu voodi peale magama;DTäna oli orientatsioon, see oli Staplesis Alliance kirikus, umbes 25 minti sõitu..Õpilastele algusega kell 10, hostperedele kell 15.00, meie ema sinna ei tulnud. Ta viis meid ainult kohale ja sõidutas koju... Orientatsioonil olid siis kõik vahetusõpilased ja meile räägiti veel reeglitest, et kuidas käituda ja kelle poole pöörduda, kui on probleemid ja veel väga palju olulisi teemasi arutasime. Aga see selleks, sest mul on praegu palju palju rohkem teile rääkida ja ma lihtsalt ei suuda muust mõelda hetkel... Koju jõudes läksime Eduga puid riita panema, aga see pole ka veel oluline...Nüüd tuleb tähtis osa, see on see, et vahepeal läks ema poisse koju tooma(ma ei tea, kus nad olid) ja sel ajal Edu helistas emale, aga kuna ema tuli koju, siis pidi ta kõne lõpetama. Me oleme grounded, me ei või telekat vaadata, interneti kasutada, vanematale helistada. Aga Edu ema oli mures ja hakkas talle järjest tagasi helistama. Nii 30 minti või rohkem, kuni lõpuks ema ütles, et Edu, see on kindlasti su ema, miks sa ei vasta...Sellepeale edu võttis telefoni vastu, ning ofc see oli ta ema. Mina tulin vahepeal oma tuppa, et lugeda, kuni edu mu tuppa pm hüppas, väga vihane olles, sest ema oli talle öelnud, et ta ei või oma vanematega rääkida ju. Sellest sai algase tänase päeva tippsündmus. Edu ema oli kuri ja helistas brasiilia õpilasvahetusfirmasse, et uurida, kas see on võimalik, et me ei või oma vanematega rääkida, mille peale ta sai vastuse, et see pole võimalik. Me võime alati rääkida, kui meil vaja on. Aga lihtsalt pole hea seda iga päev teha. Helistasime siis Maryle(meie kohalikule hooldajale) ja rääkisime kogu loo talle, rääkisin veel eilsest päevast ka talle, erilist tuge ma küll siis tunnud, aga asjalood muutusid peagi, sest kõne lõppedes, helises telefon. Ma olin kindel, et see on Mary, kuna meil sai eelmise kõne lõpus telefonikaart tühjaks...aga see oli hoopis uus inimene, kes on õpilasvahetuse hädaolukordade lahendaja või midagi sellist, ma ei oska täpselt öelda. Aga rääkisime uuesti kogu vahepeal juhtunu ja et me ei või oma vanematega rääkida ja rantšo töödest ja puudest, mille peale ta ütles, et ma olen juba piisavalt kuulnud....Ja me saime teada, et ta ei tohi meil käskida teha rantšo töösid, sest need pole meie programmis lubatud, ning ta ütles Edule, et nad proovivad talle kiirkorras uue kodu leida...Ja mulle ütles, et ma pole üksi ja ma võin kasutada interneti, kui mul vaja on.... Asjalood on muutumas. Btw ma ostsin mingi suvaka T-särgi kekaks, kus on kiri SUPERGIRL, homme panen selle, kui netti lähen, et emmega rääkida ja see kirjutis blogisse üles riputada ;D Aga jah, ma tean, et kõik läheb paremaks ja ma naudsin ikkagi iga hetke siin olekut! :)
Kallistan hästi kõvasti ;*
ARMASTUSEGA,Merili (: