Kel unistused, sel tiivad ;D

Niiiiiiiiii....Tänane lennupäev on möödas. Arvake, kus ma olen??? Jaa, ma olengi Chicagos, ise ka ei usu tegelikult. Aga ärge arvake, et mu päev nii lihtne oli.
20.augusti õhtul kella üheksase bussiga sõitsin Tallinna, mind tulid saatma ka Roland ja Elise kallid, jaaa, ma armastan neid väga väga. Elisel oli kaasas süda, mille sai kaheks teha, pool südant on nüüd minu ja siis nad kinkisid mulle raamatu "Friendship", mida ma lugema lähen, kui siin Lobbys oma blogi valmis saan. Aitäh teile, see oli ka mega armas, kui me koguaeg "ühe" kalli veel tegime...Tallinnasse sõitsin siis bussiga, Marek tuli ka minuga Tallinna, mu isa, Signe ja Tarmik läksid juba päeval autoga Tallinna, aga meie tahtsime veel Tartus olla.
Tallinnasse jõudes arvas Marek, et tal on kõht tühi ja ta tahaks Statoili minna ja kuna minul oli mega janu, siis otsisimegi Statoili. Jõudsime mingi pool 1 alles Piritale. Nüüd pakkuge, mis kell meil äratus oli??? Kell 3!:D
Ärgates jooksin mina veel enne teisi vannituppa duši alla, ma armastan pesemist (L), :D Lennujaamas olime natuke peale nelja. Minu lennuk läks 6.15, aga teiste 5.45, nemad lendasid Türki :)
Mega armas ärasaatmine oli mul ka lennujaamas. Laura,Getter,Beno ja Kristen - te kõik olete niii võrratud nagu. Minu pärast olid nad juba enne viit lennujaamas.. (Kõik, kes Benot teavad, teavad ka tema magusast unest) Ma olin tegelt täiesti kindel, et mul tuleb sellest tohutu nutukas, aga... mina kui juhtmeke ei saanud midagi aru ja lihtsalt kallistasin seal kõiki. Super sõbrad on nad, tõesti!!!!:)
Minu esimene lend oli Helsingisse. Lend kestis u. pool tundi. Helsingis leidsin kohe õige värava Londoni ja check in sai tehtud ja kõik oli korras, minu õnneks;) Kahjuks/õnneks ei läinud aga Londoni lennujaamas kõik nii libedalt. See lennujaam on nagu mega HUGE, ausalt! Pidin sisebussiga seal sõitma ja värki, et õigesse terminali saada. Sellega sain hakkama. Check in sai ka tehtud, siis pidin aga veel u. 3 tundi oma lendu ootama. Sellega sain ka hakkama. Päris hea või mis? Olin siis juba lennukis oma tund olnud, vb isegi poolteist, suutsin isegi vahepeal magama seal jääda, kui meid kõiki lennukist välja aeti, nn meie ohutuse mõttes ja asuti lennukit parandama...See võttis veel oma 2 tundi... Selle ajajooksul sain tuttavaks ühe poolakaga ja teine oli hispaaniast pärit poiss, nemad istusid lennukis minu kõrval..Hispaanlane kutsus mind sööma/jooma ja siis ma pidin seletama, miks ma alkoholi ei tarbi:D Pmts. ma ei tahtnud temaga eriti suhelda ja ütlesin, et ma tahan ise ringi vaadata... Siis leidsin teise söögikoha ja ostsin mingit mega head kooki ja bamaani-šhokolaadijooki. Seal süües jalutas minust mööda üks saksa tüdruk, kellele ma naeratasin, sest olin teda ennist Chicago lennukis näinud, siis ta tuli minu juurde ja küsis kas tohib minu kõrvale istuda. Muidugi ma lubasin, ei kahetse ka..Nii armas tüdruk oli. Nimi oli Anne:)
Lõpuks saime ka lennukile, ma olin mega väsinud juba siis ja siis vahelduva eduga vaatasin filme ja magasin ja kuulasin muusikat:D Päris tšill.. Kohaliku kella järgi jõudsin Chicagosse u. pool 8 ja siis sain kirja, et vabandame, teie kohvrid on kadunud. Täpselt nagu mu isa naeris. Mega hull minu arust, aga see ei häirinudki mind veel eriti. Uurisin asja ja sain paberi, et homme peale kolme peaks mu pagasi mulle siia hotelli toimetatama. Loodame nüüd kõik koos, et nii juhtub ka:D Peale seda jama jalutasin lennujaama ukse juurde, kus oli megalt rahvast, kes kõik kedagi ootasid, aga mina ei näinud mitte kedagi, kes mind otsiks... Vot, see oli suht masendav. Esimest korda minu lennupäeval tulid siis mulle pisarad silma, aga nutma ei hakanud. Lihtsalt mega väsimus oli ja siis telefon oli mul ka pagasis, mis kadunud oli, wifit lennujaamas ka polnud...Kõik oli suht hull... siis mõtlesin, mis seal ikka. Istusin maha ja avasin Harri kirja, mida ta oli lubanud alles siin avada. Tänks Harri, see oli mega armas ja kasulik ;) Istusin seal veel paar minutit ja kogusin julgust, et infosse küsima minna, ega keegi mind otsinud pole. Oeh, see oli nagu õudusunenagu tol hetkel.. Oma mure ära kurdetud, rääkis onu migrofoni, et ma otsin kedagi, kes mulle vastu peaks tulema. Jaa siis tuli üks rõõmus sinises Naceli pluus mees minu juurde, ma hakkasin kohe seal laua juures särama vist. Temal oli mind nähes ka hea meel ja siis läksime koos välja bussi ootama, mis meile järgi pidi tulema, et meid hotelli toimetada. Nii, see läks hästi ju, sest siin ma nüüd olen, kirjutades teile oma seiklusterohkest päevast.
Minu uus elu on veel vahestaadiumis, aga enam pole see kaugel. 24 hommikul või lõunal, ma täpselt ei mäleta, lendangi ma Minnesotasse, kuhu mulle minu hostfamily vastu tuleb. Siin on see käes, my new life. Tegelikult tahan teid julgustada unistama, sest päris aus olla, ma ise pole ka väga unistaja, kardan kukkuda ja pettuda. Aga, kui mul seda "pisikest" unistust mõttes poleks mõlkunud, oleksin praegu Eestis, kell oleks pool seitse hommikul ja lihtsalt magaksin.:D
Kel unistused, sel tiivad!:)

Ooo jee, mul tuli meelde, et mul on üks kiri veel avada. Elise oma...kohe kui üles tuppa lähen, avan selle... aa, lugesin teie soovid mulle ka läbi. See oli niiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu, mida te kõike mulle kirjutasite. Suured tänud teile, et minust nii hoolite ja kallistaks teid kõiki, grupikalli tuleks kohe :D

Teie armastav Merili :)